Täna sattusin ühte põnevasse seika ning pajataks sellest Sulle. Nimelt sain sõbralt kirja, et toimumas on flashmob ja kell 13:00 peab olema Moskva (uue nimega KULTUS) kohviku ees. Kuna ma ise tegelikult fännan sellist viisi meelelahutust ja mõtlesin korraks rutiinist välja minna, võtsin jalad selga ning vaatasin, mis juhtuma hakkab.

Kohal oli 7 inimest. Massiefekti sellega just ei teki. Tegemist oli “Mis toimub” saate klipiga, seega oli eetri aeg vaja ära täita ning mingi klipp valmis teha. Seisime seal üksteise taga, siis seisime käest kinni ja tegime 7 inimesega Balti ketti ning pärast tantsisime ümber suvaliste inimeste. Mingil hetkel selgus, et “me protestime Vabadussamba mitte toimimise pärast.”

Ohtlik värk – lähed flashmobi tegema, aga lõpuks tehakse asi nii, nagu Sa protesteeriks millegi vastu. Lõpuks süüdistatakse veel riigi vastu õhutamises ning tembeldatakse riigireeturiks. Sama hästi võiks minna näiteks Ramstein’i kontserdile ja küsida kellegi suvalise käest, et miks ta seal seisab ning see keegi vastab, et ta protesteerib müügimaksu vastu. Nii saabki loo sellest, kuidas tuhanded inimesed on kokku saanud, võitlevad Tallinna linna ja maksude vastu. Küsitakse veel möödujatelt, et mida nemad sellest arvavad ja ongi nagu päris. Igal juhul jään huviga ootama, mida nad seal stuudios valmis lõikavad.

Siinkohal tahaks siis ära märkida, et mida mina Vabadussambast arvan.

Esiteks, ma arvan, et on õige juhtida tähelepanu, et SEE IKKA VEEL EI TÖÖTA!

Tundub, et nende lampide tööle saamine on nagu mingi raketiteadus, milleks meie insenerid ei ole võimelised.

Teiseks, kui seda sammast vaadata, siis kas Sulle ei tundu, et see on natuke töntsakas? Minu vaimusilmas on sambad pigem sihvakad. Minu meelest sobiks palju paremini, kui samba alus algaks sealt, kust rist lõppeb. Ehk sammas võiks olla risti võrra kõrgem.

Ja siit viktoriini küsimus Sulle: “Miks on Eesti Vabadussammas täpselt nii kõrge.”

Mis sa arvad? No paku….

Ametlikult on õige vastus: “Selleks, et mitte varjata vaadet Vene kirikule.”

Äkki ma olen ainuke, kes nii arvab, aga see on minu meelest ikka päris sürr, et Eesti kõige olulisem ja tähendusrikkam monument peab ennast tõmbama kokku (omal maal) teise rahva, kultuuri ja riigi vaatamisväärsuse ees. Kössitab nagu väike armetu poiss, kes hoiab pea õlgade vahel, et mitte suure jõmmi käest vopsu saada. Ma toetan muinsuskaitset ja üldse kultuuri säilimise teemat aga samas, kui muinsuskaitse oleks olnud juba keskkajal, siis ei oleks saanud vanalinna tekkidagi. Seekord läks asi üle piiri.

Tõenäoliselt on tagamaid, millest meil puudub ülevaade ja kuskilt tõmmatakse võimuniite, mida me ei näe. Vene kirikul on päris palju võimu ja naaber riigiga tuleb häid suhteid hoida. Aga kui see oleks minu teha, siis ma ajaks selja sirgu ja ehitaks sambale ühe korruse veel juurde. Kuna see ei ole minu teha, ajan lihtsalt selja sirgu ja toimetan oma Eesti asja edasi.

Mis Sa arvad sellest?

]]> http://krs.ee/et-mitte-suure-jommi-kaest-vopsu-saada/feed/ 0 http://krs.ee/mis-asi-on-digg/ http://krs.ee/mis-asi-on-digg/#comments Mon, 28 Dec 2009 16:15:39 +0000 Mihkel Nurm http://krs.ee/?p=761 Tahad teada, millised uudised on populaarsed? Digg.ee on platvorm linkide jagamiseks. Inimesed saavad huvitavaid linke ja uudiseid ning Sina võid siis vastavalt oma maitsele hindata seda. “Digg” inglise keelest, otsetõlkes tähendab kaevama aga slängis oleks selle tähendus, et kas see asi läheb Sulle peale või mitte. Seega, kui keegi paneb uudise, pildi, koomiksi või video üles, siis teised saavad anda ühe hääle (thumbs up), mis sisuliselt tähendab, et see teema läheb Sulle peale. Nii saad jälgida mis asjad teistele meeldivad ning mis on hetkel kuum teema.

Digg.ee ise seletab ennast…

Digg.ee võimaldab inimestel leida ja jagada häid leide internetist. Kui juhtud leidma mõne hea lehekülje, video, pildi, portaali vm, saab seda Diggi abil jagada ka ülejäänud maailmaga ning soovitada seda ka teistele. Loo juurde on kirjutatud postitaja kommentaar, mis teda loo juures huvitas ja mis selle nii huvitavaks tegi, et seda jagama peab.

Eesti digg.ee alles kogub hoogu aga suured tänud neile, kes selle ära tegid. Ma ei ole suurem asi surfaja (või noh, üritan seda piirata) aga diggist olen ma saanud igast lahedat materjali ja ideid. Mida rohkem digg.ee kasutajaid on, seda paremaks see sisu seal ilmselt läheb.

Mõnes mõttes oleks võinud esimesel korral ka midagi asjalikku teha, kuid samas oli väga hea teada saada milliste inimestega siis edaspidi on oodata koostööd teha ja mis on kellegi agenda. Kõigil oli konkreetne mure kurta ja probleem mida lahendada. Mina aga näen palju üldisemat probleemi, nimelt Eestil puudub visioon. See on üks kõige hullemaid asju mida saab ühe organisatsiooni või inimesega juhtuda: sa küll näed, aga pole visiooni.

Me oleme juba pikemat aega oma „Nokia” otsingul, ise teadmata, mis asi see Nokia üldse on. Tegelikult me ei otsigi Nokiat vaid visiooni. Visioon on pilt helgemast tulevikust ja sihist, kuhu me lõpuks jõuda tahame.

See on läbi ajaloo väga selgelt tõestatud, et ükski organisatsioon, seal juures riik, ei saa ilma visioonita efektiivselt toimida. Nagu ütleb Seneca: „Kui sa ei tea, millisesse sadamasse sa sõuad, pole ükski tuul õige”

Seni kui Eesti rahval ei ole eesmärki on meie liikumine sihitu ja lehvime nagu lipp vastavalt tuultele. Edu saavutamiseks ei ole tähtis, mis suunast tuul puhub vaid sellest, kuidas purjed on seatud. Eesti on tegelikult nii väike riik, et siin oleks võimalik korda saata väga suuri tegusid ja minu meelest on täiesti võimalik, et kogu rahval oleks pilt Eesti Visioonist. Nagu iga ettevõte ja selle töötajad peavad teadma oma visiooni, siis miks ei võiks olla ka riigil, poliitikutel ja rahval visioon. Näiteid ajaloost on mitmeid, kuidas on võimalik korda saata suuri tegusid kui kõik inimesed pingutavad ühise eesmärgi nimel. Selleks, et tulla edukalt masust välja on vaja pingutada ja rakendada energiat ühes suunas.

Sellised rasked ajad on alati olnud demokraatiale suureks ohuks, sest siis vajab rahvas kindlat suunda ja demokraatia on  aeglane ning liiga „pehme” viis kuidas midagi ohjata. Nii tekivadki diktaatorid, sest siis on üks juht, üks suund ja tavaliselt ka üks vaenlane. Ma ei usu, et ka see oleks lahendus.

Lahendus võiks olla hoopis selles, et kõigepealt hakkaksid inimesed küsima endalt: „Mida saan mina riigi ja rahva jaoks teha?” Selle asemel, et pidevalt küsida, et miks riik ei tee seda ja teist.

Igaüks võiks mõelda enda panusele. Mõelge, milline oleks ühiskond kui kõik nõnda mõtleksid? Selleasemel et olla ühiskonnas saaja rollis võiksid kõik midagi anda ja nii saavad kõik rikkamaks. On näha, et inimestel on vaja sihti. Miks „Eesti viie aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka” erakond valimised võitis, oli tõenäoliselt põhjustatud sellest, et nad andsid konkreetse eesmärgi. Ka siin ma ei näe lahendust! Võime olla 5 aasta pärast viie rikkaima riigi hulgas aga mida see meile annab? Kuidas üldse mõõta rikkust? Arvan, et ainuke viis kuidas see eesmärk võiks realiseeruda on siis kui kõik teised lihtsalt vaesuvad kiiremini kui meie. Nii olemegi ühte moodi vaesed ja meie ühe vähem vaeste seas.

Lahendus võiks näida pigem selles, et kaotada küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” ja asendada see küsimusega: „Millist Eestit me tahame?” President Ilves märkis oma kõnes, et oluline on tegeleda tulevikku vaatamisega ja visiooni loomisega:

Ilves pidukõnes: peame vaatama tuleviku suunas!

Hea loomerahvas.

Üks põhjus, miks demokraatlikel õigusriikidel on üldjoontes läinud paremini kui kõikvõimalikel alternatiividel, seisneb selles, et Vaimul on demokraatias vägi.

Aga Vaimul on Võim ja vägi vaid juhul, kui Vaim pakub ideesid ja visiooni, ega piirdu kommentaaridega Võimu väntamistele.

Vaimul on vägi ka siis, kui ta asub argumentide ja mõistuse jõuga kodaniku positsioonile tema põhiõiguste kaitseks. /…/

Lõpuks ilmutab Vaimu vägi end alati kodanike tahte kaudu.

Meil on aeg liikuda tuleviku suunas ja võtta uued sihid. Ma usun, et täna ei ole probleemiks majanduskriis vaid hoopis väärtustekriisis. Nagu ütles Meelis Atonen: „Kas see kui ei saa poest enam valimatult asju osta on majandussurutis?” Tegelikult peaksime pöörama tähelepanu sellele, et asjad meie elus ei olegi nii olulised, sest nagu näha, me võime nendest väga lihtsalt ilma jääda. Peaksime vaatama üle, mida me siis tegelikult väärtustame, mis on see mis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb ja milline elu on jätkusuutlik.

Ma tean, et võidelda, on vaja vaenlast. Hitler võttis juudid, USA mõtles välja terroristid ja Eestlaste vaenlased olid Venelased jne. Selle asemel, et võtta vaenlaseks teist riiki või rahvast, näen Eesti rahva vaenlaseks järgmisi asju: HIV, enesetapud, alkoholism, ajast ja arust haridussüsteem, madal iive, mossis näod ja arutu tarbimine jne. Kui me nende probleemide põhjused suudaks lahendada, võiks öelda, et me oleme muutunud õnnelikumaks ühiskonnaks.

Mis siis tegelikult inimesi õnnelikuks teeb? Kas see kui uhke maja ees seisab Escalade või see, et meil on terved lapsed? Minu arvates on alkoholism ja enesetapud ühed selgemad märgid sellest, et inimesed ei ole õnnelikud. Ja õnnelikud ei ole nad sellepärast, et nende elus puudub tasakaal. Liiga palju väärtustakse asju inimestele ja suhtele, kuigi suhetest tuleb 80% meie rahulolust. Õige oleks võtta uueks eesmärgiks: „10 aastaga kõige õnnelikumaks rahvaks!” See oleks üks raske eesmärk ja tugev vaenlane keda seljatada aga ma usun, et me saaksime sellega hakkama. Ma isegi usun, et seda eesmärki oleks võimalik mõõta.

Kokkuvõttes oleks paslik küsida: „Mida mina teha saan?” Mina isiklikult mõtlen selle peale millist Eestit ma siis tahan? Siis avaldan ka mõned mõtted blogis ja otsin endale mõttekaaslasi, positiivseid liidreid, kes jagavad minuga samu väärtusi. Üks parim koht selleks võiks olla kindlasti interneti keskkond ja selleks lõin Facebookis grupi nimega Eesti Visioon.

Kindlasti tasub ka osa võtta Eesti Visiooni õpitoast, mis Septembrist käima läheb. Kutsun kõiki üles seda teemat arutama ja tegutsema!

Siin on 15 ideed:

1. Pane lipp välja!
2. Võta osa vabaduse väljaku avamisest.
3. Vii mõned lilled vabaduse monumendile. Isegi kui sulle see sammas ei meeldi oleks see õilis tegu ja muudaks monumenti ilusamaks.
4. Külasta oma esivanemaid ja palu, et nad räägiksid enda nooruspõlvest. Vahest on palju huvitavam kuulata päriselu lugusid huvitavatest sündmustest, sõjast ja seiklustest. Nii õpid tundma ajalugu ning kultuuri.
5. Küpseta kook. Midagi lihtsat, näiteks õunakook.
6. Vii lapsed (isegi kui nad on juba täiskasvanud) Snelli tiigi äärde parte toitma. Tore on lihtsalt aeg maha võtta ja midagi nii lihtsat teha.
7. Võta aega enda jaoks.
8. Mõtle küsimustele nagu: Mida saan mina oma riigi ja oma rahva jaoks ära teha? (J.F. Kennedy: „Don’t ask what country can do for you, ask what you can do for your country!””Ära küsi mida riik sinu jaoks teha saab, küsi, mida saad sina riigi jaoks teha!”)
9. Osale Neljapäeval , 20. augustil algusega kell 12 toimub von Krahli teatris Rataskaevu 10 töötuba teemal “ Demokraatia ja valitsemiskultuur Eestis”
10. Mine metsa ja hinga värsket õhku, ehk leiad mõne seenegi.
11. Meenuta rõõmsaid hetki minevikust.
12. Unista parematest aegadest tulevikus.
13. Ütle naabrile „Tere!” ja kui julged, küsi ka „Kuidas läheb?”
14. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?” siis ära torise vaid vasta naeratusega ja ütle midagi rõõmsat!
15. Ütle oma kallimale või heale sõbrale kui väga sa temast hoolid?

Vaade ajalukku:

• 1991.a. august Nõukogude Liidus riigipöörde katse
• 20. august Eesti Vabariigi Ülemnõukogu “Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest”, millega taastati omariiklus de jure kui ka de facto.
• 21. august kukkus riigipöörde katse läbi, millega normaliseerus ka olukord Eestis.
• 22. augustil tunnustas Island Eesti iseseisvust.
• 6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust Nõukogude Liidu Riiginõukogu.
• 17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni.