Äris on asi lihtne. Eesmärgiks on kasum. Küsimus saab olla vaid kasumi saamise ajas. Kahjumiga töötava ettevõtte saab likvideerida. Kahjumiga avaliku teenuse osutamist aga üldjuhul lõpetada ei saa. Nii nagu perekonnas ei “vallandata” halvasti õppivat last. Nii nagu osa naisi ei jäta maha oma madalapalgalist meest. Näiteks postiteenus (paljudes piirkondades) võib ju anda kahjumit, kuid seda pole võimalik lõpetada.
Ettevõtte reformimine on põhimõtteliselt lihtne. Omanik otsustab. Omanikul on alati õigus. Võtmeisikud vahetatakse välja. Kes on reformide vastu, ei kõlba ettevõtet reformima või reformitud ettevõttesse tööle, koondatakse. Neile makstakse kondamistasu ja soovitatakse leida endale rakendust mujal. Valitsus ei saa aga teisitimõtlejaid (eriti rahva poolt valitud poliitikuid) koondada. Opositsioonipoliitikule pole võimalik koondamiskompensatsiooni peo peale laduda ja soovitada tal leida endale rakendust mõnes teises riigis. Avaliku sektori reformimine eeldab hoopis kompromissi saavutamist ratsionaalsuse ja ühiskonna eri rühmade huvide vahel.
Avalik sektor (ja demokraatlik riik üldse) peab oma asju – erinevalt ettevõttest – ajama avalikult. Otsuste langetamine peab olema läbipaistev. Kuigi kabinetivaikuses on põhimõtteliselt võimalik langetada hulga efektiivsemaid otsuseid kui avalikus dispuudis. Avalikus sektoris tuleb koos töötada erinevate koalitsioonipartnerite poolt ametisse pandud (tihti uskumatult ebakompetentsete poliitikutega). Avalikus sektoris esineb tihti majanduslikult ebaefektiivne killustumine. Igal parteil on vaja kasvõi pisikest vürstiriiki, mida valitseda. Selleks et seal nõunikena palgal hoida parteitöötajaid ja -aktiviste ning kasutada hoonet partei peakorteri filiaalina ning valimisstaabina.
Konspekt K.Kilvitsa loengust